Inimõigused on iga inimese põhiõigused, mis ei sõltu tema rassist, seksuaalsusest, soost ega usutunnistusest. Need on indiviidi sünnipärased õigused, mis on leidnud rahvusvahelise tunnustuse inimõiguste ülddeklaratsioonis, mille ÜRO kuulutas üldkehtivaks 1948. aastal. Selles artiklis selgitame, mida inimõigused tähendavad, kuidas neid liigitatakse, kust idee pärineb ja kuidas on inimõigused tagatud Eestis.
Mis on inimõigused?
Ingliskeelse Wikipedia järgi on inimõigused moraalsed põhimõtted või normid, mis seavad inimkäitumisele standardid ning mida kaitstakse sageli nii riiklike kui ka rahvusvaheliste seadustega. Neid peetakse loomuomasteks ja võõrandamatuteks – need kuuluvad igale inimesele lihtsalt seetõttu, et ta on inimene. Inimõigused hõlmavad laia ringi kodaniku-, poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi, näiteks õigust elule, sõnavabadust, kaitset orjastamise eest ja õigust haridusele.
Inimõiguste üleüldine kehtimine ehk universaalsus on tagatud rahvusvahelise õigusega. Inimõigused hõlmavad ka kodanikuõigusi, mida mõistetakse kitsamalt ja kaitstakse riigisiseselt, näiteks põhiseaduse abil.
Inimõiguste kolm põlvkonda
Sageli jaotatakse inimõigused Karel Vasaki järgi kolme põlvkonda:
- Esimene põlvkond – kodaniku- ja poliitilised õigused, mis tulenevad Jean-Jacques Rousseau ja John Locke’i loomuõiguslikust filosoofiast.
- Teine põlvkond – majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused, mis saavutasid tunnustuse 20. sajandil koos heaoluriigi levikuga.
- Kolmas põlvkond – kollektiivsed ehk grupiõigused, näiteks enesemääramisõigus ja õigus arengule. See idee tekkis 1970. aastatel peamiselt arengumaade toetusel.
Vabadused ja õigused
Teine liigitus eristab vabadusi ehk inimõigusi negatiivses tähenduses (õigus olla millestki vaba) ja õigusi positiivses tähenduses (õigus millelegi). Vabaduste käsitlus tuleneb peamiselt angloameerika õigustraditsioonist ning hõlmab kõne-, usu- ja kogunemisvabadust – need viitavad tegudele, mida riik ei tohiks teha. Positiivne käsitlus pärineb peamiselt Rousseau-järgsest Mandri-Euroopa õigustraditsioonist ja tähistab õigusi, mida riik peab tagama, näiteks õigust haridusele ja õiguslikule võrdsusele. Paljud 20. sajandi põhiseadused ja ka inimõiguste ülddeklaratsioon sisaldavad inimõigusi positiivses tähenduses.
Inimõiguste idee ajalugu
Muistsetel rahvastel polnud tänapäevast universaalsete inimõiguste käsitust, kuid idee on mingil kujul eksisteerinud sajandeid. Läänes andsid juudi ja kristlikud pühakirjad õiguste arutelule kontseptuaalse aluse ning Rooma õigus juriidilise aluse. Inimõiguste diskursuse tõeline eelkäija oli loomuõiguste mõiste, mis ilmus keskaegses loomuõiguse traditsioonis ning arenes edasi valgustusajastul selliste filosoofide nagu John Locke käe all. See mängis olulist rolli Ameerika ja Prantsuse revolutsiooni poliitilises diskursuses.
Lääne-Aafrikas Mali impeeriumi 13. sajandil koostatud põhiseadus Kouroukan Fouga oli üks esimesi inimõiguste hartasid: see sisaldas õigust elule ja füüsilise puutumatuse säilitamisele ning olulist kaitset naistele. 16. ja 17. sajandil rääkisid Salamanca koolkonna õpetlased loomulikest õigustest, mis puudutasid nii keha (õigus elule, omandile) kui ka vaimu (mõttevabadus, väärikus).
Tänapäevane inimõiguste kontseptsioon sai suure kaalu pärast Teist maailmasõda, eelkõige vastusena holokausti õudustele. See viis 1948. aastal Pariisis ÜRO Peaassamblee poolt inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmiseni, mis on sestpeale inspireerinud arvukalt rahvusvahelisi lepinguid ja riiklikke seadusi.
Arutelud ja kriitika
Kuigi universaalsete inimõiguste põhimõte on laialt aktsepteeritud, vaieldakse selle üle, millised õigused peaksid olema esmatähtsad, kuidas neid rakendada ja kas need sobivad eri kultuuridesse. Kultuurirelativismi pooldajad väidavad, et individuaalsed inimõigused ei sobi ühiskondadele, mis seavad esikohale kogukondliku identiteedi. Mitte kõigis riikides ja traditsioonides ei tunnistata inimõigusi võrdsel määral – näiteks nimetas Venemaa patriarh Kirill 2016. aasta märtsis inimõigusi „globaalseks ketserluseks”.
Sellest hoolimata on inimõigused rahvusvaheliste suhete ja õigusraamistike keskmes ning neid toetavad ÜRO, mitmesugused valitsusvälised organisatsioonid ja riiklikud järelevalveasutused.
Inimõiguste ülddeklaratsioon lähemalt
Inimõiguste ülddeklaratsioon on õiguslikult mittesiduv dokument, mis kutsub liikmesriike edendama inim-, kodaniku-, majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi kui „vabaduse, õigluse ja rahu alust maailmas”. Seda koostasid inimõiguste komisjoni liikmed, kelle esimees oli Eleanor Roosevelt. Kanada õigusprofessor John Humphrey vastutas suure osa riikidevahelise uurimistöö eest ning prantsuse jurist René Cassin dokumendi struktuuri eest. Deklaratsioon võeti vastu ühehäälselt, kuid erapooletuks jäid Nõukogude blokk, apartheidi-aegne Lõuna-Aafrika ja Saudi Araabia. Külma sõja tõttu jagati deklaratsiooni õigused hiljem kaheks eraldi paktiks. Kuigi deklaratsioon pole siduv, peetakse seda nüüd rahvusvahelise tavaõiguse keskseks osaks.
Inimõiguste kaitse Euroopas
1949. aastal asutatud Euroopa Nõukogu, mille asukoht on Strasbourgis, vastutab Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu eest. Konventsioon määratleb ja tagab inimõigused ja põhivabadused Euroopas alates 1950. aastast. Euroopa Liidul on oma inimõiguste dokument – Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Uuemate arengutena tunnustas ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2021. aastal puhast, tervislikku ja jätkusuutlikku keskkonda inimõigusena, ning 2024. aasta aprillis otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus esimest korda, et Šveitsi valitsus rikkus inimõigusi, kuna ei võidelnud piisavalt kliimamuutustega.
Inimõigused Eestis
Eestis on inimõigused tagatud põhiseadusega ning Eesti on liitunud mitme inimõigustealase konventsiooniga. Olulised rahvusvahelised dokumendid on näiteks inimõiguste ülddeklaratsioon, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ning ÜRO Peaassambleel 20. novembril 1989 vastu võetud lapse õiguste konventsioon.